Olavi Ruitlane: “Joobes peaga pole võimalik luua”

Olavi Ruitlane: “Joobes peaga pole võimalik luua”

29.07.2015 kirjutas Virumaa Teataja nii:

Nädala pärast on kirjanikust kalamees ja võrukas Olavi Ruitlane Kundas, kus esietendub tema näidend “Maili. Virumaa Rahvaülikooli lugu”. Kunagi napsiga kimpus olnud kirjanik on sõiduvees. Mehe uus romaan “Vee peal” on võitnud lugejate südamed. Tea, kas kirglikul kalastajal on aega ka Kundas särge püüda?

Kui tehti ettepanek kirjutada Virumaa Rahvaülikoolist lugu, siis mida Lõuna-Eesti päritolu mehena sellest arvasite?

Ikka võtsin mõtlemiseks aega, teema on ju keeruline. Ei teadnud enne “Mailit” esimese Eesti vabariigi aegsetest rahvaülikoolidest midagi. Ent tuhlasin läbi hunniku ajaloolist materjali ja sain targemaks. Muu hulgas lugesin Kundast pärit tsaariarmee soldati kirju oma kallimale. Need olid kirjutatud viisil, mida tänapäeval võib-olla ainult üks tuhandest valdab. Need kirjad aitasid mind rohkem emotsionaalselt, näidendiga ma neid ei sidunud.

Eks mul oli ka küsimus, kas teema mind kõnetama hakkab, kas leian nurga, mille alt mul endal näidendit huvitav kirjutada on. Aga kõik sujus ja tööprotsess oli mõnus. Koolijuht Jaan Ruusi traagiline lugu kõnetas, panin selle kõrvale ka kirgliku armastusloo. Ja veel mõned kihid. Need on igasuguse teksti juures olulised: mida rohkem neid on, seda elusam saab tulemus.

Palju on selles loos teid ennast?

“Maili” on Kunda lugu. Ma olen lihtsalt sekretäri, kirjapanija rollis. Nii nagu minu uus raamat “Vee peal” on Võru linna lugu. Igal Eestimaa paigal on hunnikute viisi lugusid. Hea, kui mõned neist räägitud saavad.

Milline lugu on “Mailis” kõige pöörasem ja elusam?

Pätsi riigistamise tõttu varandusest ilma jäetud mõisniku needuskiri mõisa seinal tapeedil on pöörane. Needuse täitumine niisamuti. Kunda tööstusmõis, suurim kohalik tööandja, põhimõtteliselt lõhuti esimese Eesti vabariigi ajal laiali.

Mõisnik lubas ta vara kallale tikkujatele häda ja viletsust, nii läkski.

Tegemist on ajaloolise fiktsiooniga, mille tegelased on päriselt elanud inimesed. Aga lugu ise koosneb unenägudest?

Unenäoline on ta küll.

Kas olete neid lugusid päriselt unes näinud?

Ei.

Aga mida täna unes nägite? Kalalkäiku?

Ei. Siga pidin tapma. Siga oli, aga sobivat nuga ei leidnud. See oli jube kergendus. Siga lõpuks tüdis ja läks minema.

Te olete ilmselt üks Eesti tuntumaid kirja- ja kalamehi, peale Vladislav Koržetsi, kes on kalad raamatusse kirjutanud. Kundas olete juba jõel käinud?

Ei ole veel. Aga plaan on. Kunda jõgi on imeilus.

Aga Lääne-Virumaa vee peal?

Viitna järvedel olen korduvalt käinud. Näiteks Udriku järvel. Ilusad hetked. Samuti Loobu jõel. Lääne-Virumaal on maalilisi väikejärvi, võiks peaaegu öeldagi, et Lääne-Virumaa ongi minu lemmikjärv.

Teie uus raamat “Vee peal” on 80ndate Võrus kalale minek ja seal olek. Olete pidanud seda oma tähtsaimaks looks, lausa olulisimaks teoseks?

See on inimeseks kasvamisest ja olemisest. Kalalkäigud on ainult selle üks tahk. See ongi minu olulisim lugu: lapsepõlv on see, mis inimese temaks endaks teeb. Kui sellele tagasi vaadata, saavad paljud asjad selgemaks, paljud küsimused vastatud.

Miks virumaalane peaks Võrumaa lugu lugema?

See on üldinimlik ja armas lugu ning virulane ei peaks end sellisega hellitamata jätma.

Olete avalikult rääkinud oma alkoholismist. Kuidas praegu läheb?

Eks mul ole omad tagasilöögid olnud, aga üldkokkuvõttes olen juba aastaid kaine. Joobes peaga pole võimalik luua. Ma ei tea, mida joobes olek inimestele annab, minult ta võtab.

Olete viljakas looja, kirjutanud ka mitmeid populaarseid laulusõnu ja teleseriaale.

Laulusõnu siiski mitte üleliia palju, need jäävad varasematesse aegadesse. Tükki 30 vast kokku. Enamasti olen kirjutanud sõpradele. Jaan Pehkile, Jarek Kasarile ka paar. Nad on nii populaarsed poisid: kui neile kirjutad, oled ise kah populaarne. Seriaale enam ei viitsi, need on kurnavad.

Teleseriaale “Tupiktänava mehed”, “Parim enne”, “Eestlane ja venelane” on näinud vist igaüks. Kas seriaali kirjutamine on teistmoodi loomine?

Teleseebi kõrvalnõue on müüa reklaami, mis saate kulud katab. See kammitseb ja seob teatud määral käsi. Seriaal on meeskonnatöö ja tulemus sõltub selle kokkukõlamisest. Raamatu puhul on mul täiesti vabad käed.

Kus sünnib nii erineva loomingu jaoks inspiratsioon?

Seda pole olemas. Iga inimene koosneb lugudest. Mõned on lihtsad lood, teised keerulisemad. Osa on intiimset laadi. Mõnda lugu tahaks rääkida, aga ei tea, kuidas. Kui kasvab küpsus, kasvab ka valmisolek. Mõtted vormuvad teadvuse ja alateadvuse piiril millekski, mida saab ühel hetkel hooga paberile panna. Millegi kirjutamiseks tuleb olla valmis, siis see tuleb ka.

Valmisolek, hoogsus ja jutti kirjutamine. Kas loomeprotsessiks siirdute kalale?

Ei, arvuti upuks seal ära.

Kas need lood, laulud, seriaalid on seotud või siiski igaüks enda ette, erinev?

Iga kirjutaja kirjutab terve elu erineval moel iseendast.

Kas ilmunud raamatutele tulevad järjed?

Ei. Ühtegi järge ei tule. Uus raamat tuleb.

Mida täna kirjutasite?

Täna ei kirjuta, loen Armin Kõomäe “Lui Vutooni” ja vahepeal suhtlen oma lugejaga. Enamasti saan ta käest pai, tunnistan, et see ei jäta mind ükskõikseks.

Mis on teie sõnum lugejale?

Hea võidab iga kell!

Tänan! Olavi, lõpetuseks küsiksin teilt kui loojalt: mida soovite, et teilt küsiksin?

Esitage teabenõue Loojale. Oleksin tema arvamusest huvitatud.

Leave a Reply