Kas  /   17:57, 10. dets 2013.  keegi arvab et meil on eestlastest valitsus kes peaks hoolima oma rahvast. Ei, meil räägivad nad ainult eesti keelt, tegevus on ikka imperialistlik, milline ei ole Eestile omane. Osa rahvast hoiab kõigest jõust eestlusest kinni, teised, järgmine põlvkond lammutab seda täie hooga. Kilkamine käib ikka lääne poole, kust meile head midagi tulnud ei ole. Hävimist näitab ka see, et ükskõik kuidas eesti keelt ka “muudetakse ja täiendatakse” sellel keelel kaitset ei ole. +0 -0 • Vasta • Teata ebasobivast kommentaarist

Peeter Pessimissimo  /   11:26, 4. dets 2013. “soomlastel ju lihtne”? Soomlastel on lihtne sest neid on rohkem ja nende arv on kasvutrendis? Kas see peaks selgitus olema miks meil ei ole lihtne? Soomlasi pole alati palju olnud, nad on paljunenud kiiremini kui eestlased kuigi on looduslikult hoopis kehvemas piirkonnas. Miks eestlane ei paljune, hoopis väheneme kuigi elame heal ja ilusal Eestimaal? Eestlased põevad alaväärsuskompleksi, nad ei taha olla eestlased ja elada eestlastena, ikka tahaks olla keegi “teine” Vaadake vaid milliseid nimesid me oma lastele paneme, me valmistame neid eluks mitteeestlastena? See rahvas on juba “lähiajaloolises tulevikus” minevikku kadunud, seda ei peata enam miski ega keski, ka “kesikud” mitte. +5 -6 • Vasta • Teata ebasobivast kommentaarist

Paraku  /   19:37, 3. dets 2013. on asi tõsine ja arusaadavalt välja toodud aga keda see huvitab? Ajastu märk on see, et paljudest inimestest on kujundatud ühepäeva liblika mentaliteet. Tõesti kui püüad selgitada elu jäävuse põhimõtteid siis tembeldatakse sind ka reeturiks või rumalaks. +38 -2 • Vasta • Teata ebasobivast kommentaarist

Blaise Pascal (1623-1622), „Mõtted“. Kui ma näen inimese sõgedust ja armetust ning vaatan kogu vaikivat universumit ja valguseta inimest, kes on jäetud iseenda hooleks ja kes on just nagu ära eksinud siia universumi nurgakesse, teadmata, kes on ta siia pannud, milleks ta siia on tulnud, mis temast surres saab, võimetu midagi taipama -, siis haarab mind õudus nagu inimest, kes on magamise pealt viidud tühjale ja kohutavale saarele ning kes ärkab teadmata, kus ta viibib, ja ilma et tal oleks võimalik lahkuda. Ja seepeale imestan ma, kuidas saab olla, et nii haletsusväärne olukord ei aja kedagi meeleheitele.

Lasha Bugadze (s. 1977. a. – tänapäeva gruusia dramaturg. Neli tema näidendit on lavastatud Tbilisis. Nende seas „Otari“, „See tool, see voodi“. Lasha Bugadze on võtnud osa rahvusvahelistest aktsioonidest „Euroopa kirjanduslik ekspress 2000“, briti ja gruusia dramaturgide kohtumistest, Pariisi teatri „Jaam“  korraldatud festivalist „Teatrikaravan“ (hõlmas 12 riiki, 2001 a.), mille eesmärgiks oli väikeste näidendite esitamine, lavapinnal, mille suuruseks on 1×1 meetrit.

2002. aasta Noore dramaturgia festivalil „Ljubimovka“ (Venemaa) olid esindatud tema lühinäidendid ja „Poliitiline näidend“.

Tbilisi ajakirjandus autorist: „Lasha Bugadze elab Tbilisi kalmistute lähedal, nii lähedal, et tal on alati õudne tunne ja ta ei saa magada. Nii ta siis istubki ja kirjutab. Mõnikord kirjutab viis-kuus näidendit öö jooksul, aga peamine pole kvantiteet, vaid kvaliteet – see on uus mõtteviis Gruusia kirjanduses… See on teistsugune suhtumine teatrisse ja maailma, milles me elame.“

Etenduse on tõlkinud ja lavastanud Tiit Alte, helikujunduse seadis Kaido Veski. Lavakujundus sündis trupi ühistööna prooviperioodi käigus. Osades: Alina Klimova, Ille Limberg, Uno Trumm, Kaido Veski, Tauno Küngas, Kertu Karus, Elli Vallbaum ja Egert Veski.

Esietendus 31.05.2015 Joniškise rahvamajas, Leedus.

Täname: Kunda linna klubi, Kunda linnavalitsus, Eesti harrastusteatrite liit, Liina Naaber, Arvo Kullamaa ja kõik meie kallid lähedased.

Fotod: 31.05.2015 Paistriose rahvamajas, Leedus.