Rahvaharidusest üldiselt

Uurides pisut lähemalt eestlaste ühiskondlikku ja kultuurilist arengut, saab selgeks, et see rajaneb suurel määral rahva enda seast kasvanud omaalgatustel ja isetegemistel, mida on teadlikult aja jooksul väärtustatud. „Alt üles rajatud“ näitemängu- ja lauluseltsid, ühiselt aetud seltsielu ning selle käigus tunnetatud areng viis veendumusele, et ühises tegevuses ei saa piirduda vaid ajaviite ja meelelahutusega – tuleb hakata sihikindlalt levitama ka teadmisi ja arendama võimalusi ning rikastama rahva üldist haridust.

1924 aastal loodi Eesti Karskusliidu ja Tallinna Rahvaülikooli Seltsi eestvedamisel Eesti Haridusliit, mille peamisteks tegevussuundadeks sai rahvalike teadmiste levitamine kõrgkoolide õppejõudude vahendusel laiemates rahvahulkades kui üldhariduskoolid. Oldi seisukohal, et vabaharidus peab olema miski mis jääb dünaamiliseks ning sõltub kogukonnast. Ajakirjanduses ilmunud arvamustes (Kaja, Ühistegelised Uudised jt) väljenduti selgelt, et ei tohiks luua sabloniseeritud süsteemi, mis meenutab kroonuharidust. Nii kerkiski rahvaülikoolide asutamine ja väljaarendamine ühetähtsama eesmärgina päevakorrale.

Oluliseks peeti ka erinevate vabahariduslike organisatsioonide omavahelist koostööd. Nii näiteks peeti kolmekümnendate teisel poolel igal suvel vastavasisulisi seminare. Näiteks 1937 aasta augustis Virumaa rahvaülikooli juures peetud suvepäevadel osales ca 50 vabaharidustegelast, kelle ette astusid lektoritena mitmed tuntud haridus- ja kultuuriinimesed. Peamisteks teemadeks olid rahvaülikoolid ja õpiringid. Korraldati ka hariduslikke ja meelelahutuslikke väljasõite Kunda ümbrusesse.

Liikmeasutusi külastasid regulaarselt haridusliidu konsultandid, kes vahetasid informatsiooni ning instrueerisid ja juhendasid maapiirkondade eestvedajaid. Loomulikult said nad vastu hulgaliselt erinevaid kogemusi ning vähem oluline polnud ka võimalus tutvuda pea kõikide paikadega üle Eesti.

Rahvaülikoolide mõte aga pärineb algselt Inglismaalt. See levis laiemalt ning kujunes Skandinaaviamaades omanäoliseks rahva täienduskooliks. Eestis sai see oluliseks teetähiseks juba 20 sajandi alguses, kuid tõsisemalt tõusis päevakorda peale esimest maailmasõda. Kui jälgida meie vabahariduse edasist käekäiku, siis on näha, et selle sihiseadet ja metoodilist ning organisatsioonilist arengut on suurel määral mõjutanud just välismaised eeskujud – üsna sageli tuuakse välja just nn skandinaavia tüüpi. Oluliseks peeti just kodu, kooli, isiku ja ümbruse vahelist koostööd, isiksuse kujundamist. Eesmärgiks oli õpetada kodanikke õigesti tunnetama iseennast ja oma aega.

Virumaa Rahvaülikool

Rahvaülikooli idee taimelavaks kujunes 1925 aastal esimesena püsivamalt tegutsemist alustanud Virumaa Rahvaülikool Kundas. Idee taolise kooli loomiseks käidi välja juba 1924 aastal riigimaade ülema A. Tomsoni poolt, kes oli õppinud Soomes Põhja-Savo rahvaülikoolis ja kelle juhtimisel loodi samal aastal Virumaa Rahvaülikooli Selts ning saadi riigilt kasutamiseks Kunda mõisa endine härrastemaja.

Virumaa Rahvaülikooli peamiseks sihiks oli luua üldhariduskoolist lahkunud noortele võimalus end edasi harida. Sooviti jagada kogemusi löömaks kaasa kodukoha organiseeritud ühiskonna ja kultuuritöös. Avaldati ka arvamust, et rahvaülikoolis ei peakski tegelema niivõrd praktiliste oskuste andmisega kuivõrd pigem humanitaarsemat laadi kasvatusega – kodanike kasvatamisega.

Esimeseks Virumaa rahvaülikooli juhatajaks aastatel 1925-1927 oli tuntud loodusteadlane ja mitmekülgne uurija Gustav Vilbaste (kuni 1935 Vilberg) (3.09.1885-21.02.1967), kes kandis mõtet, et rahvaülikoolid tuleks muuta riigikoolideks ning peaksid olema ilma õppemaksuta.

Gustav Vilbaste oma 40. sünnipäeval koos perega. 1925. ERM Fk 1523 2314

Kuna sellelaadse kooli majandamisest tollal kellelgi erilisi kogemusi polnud, hakkasid kohe peale kooli avamist ilmnema esimesed märgid rahalistest raskustest. Mõisteti, et juhuslike sissetulekutega (annetused, kingitused jms) nii suurt õppeasutust üleval pidada ei saa. Esimese aasta orienteeruvateks kuludeks kujunes 3,5 miljonit marka, kuid kool ise suutis kokku koguda vaid 2 miljonit. Nii tuli tollasel koolijuhil käia riigivanemalt täiendavat toetust küsimas. Samuti kahekordistati juba teise õppeaasta alguses õppemaksu.

Rahvaülikoolide asutamist kõikidesse maakondadesse peeti küll väga vajalikuks, kuid haridusministeerium viivitas vastavasisuliste seaduste vastu võtmisega. Tekkis olukord, kus rahvaülikoolid jäid nö maakonna ja ministeeriumi vahele ning kumbki ei tundnud kohustust ja vastutust. Avaldati nördimust, et rahvaülikoolid muutusid justkui mingiks poliitiliseks vahendiks, kus nendest räägitakse palju, kutsutakse neid ellu, kuid hiljem keegi tegeleda enam ei taha. Ilmselt oli paljuski tegemist algusaegsete kirgedega, millele lisati kajastamisel vürtsi ka poliitiliste oponentide poolt. Väideti, et rahvaülikool sai loodud „lihtsalt poliitilise laiutamisena“. Konflikti ilmekaks näiteks on ka koolijuht Vilbaste vastus ajakirjanikule ajalehes Kaja 25.08.1926.

Ühe ideena käiakse välja ka mõte, et maakeskkoolide sulgemise kõrval ja nende asemele kutsekoolide tekitamisel peakski mõtlema hoopis rahvaülikoolide avamisele.

1927 aastal kujunes õppemaks järgmiselt. Pea kõik õpilased elasid kooli juures korteris, mille eest tuli maksta 300 marka kuus (üür, küte, valgustus). Toiduraha oli ca 1800 marka kuus. Õppemaks 2000 marka õppeaastas. Suvel korraldatud kursustest osa võtmine maksis 1500 marka. Kursus kestis 4-5 kuud ning algas 16. mail. Söögiraha sel ajal ca 1600 marka.

Tol aastal tekkisid ajakirjandusse aga taaskord spekulatsioonid kooli sulgemisest, sest senine koolijuht otsustas oma kohalt lahkuda ning siirduda Viini ülikooli end täiendama. Õpilaste arv paistis samuti vähenevat. Ajaleht tõi välja arvutused, et senini oli kulunud iga õpilase peale ca 40000 marka raha ning hooned vajasid tublisti investeeringuid.

Majanduslikku teemat kokku võttes võib väita, et ilmselt oli taolise kooli idee tollal lihtsalt liiga uus ja raha loomulikult vähe. Näiteks Soomes tegutsenud koolid elasid suhteliselt hästi ning 1926 aasta Ühistegelised Uudised toovad välja, et tol aastal rahastati neid ca 75 miljoni marga eest. Lisaks toetas sellist tüüpi koolide arengut ka seadusandlus.

Rahvaülikooli sooja ja head atmosfääri ei seadnud aga keegi kahtluse alla.

1926 külastas kooli keegi R.K. (täpne nimi puudub) ning kirjeldab Ühistegelistes Uudistes oma käiku järgmiselt: „Kunda Rahvaülikool on üks nendest vähestest õnnelikkudest, kellele on sattunud asupaigaks ajaloo õudustest ja revolutsiooni jälgedest vaba härrastemaja. Kui uuema aja ehitustel on tal sisemine korraldus ruumide jaotus jne enam vastav 20 aastasaja moodsa elumaja nõuetele. Ruumikad toad avarate akende ja võrdlemisi värskete tapeetidega jätavad koduse mulje, mida süvendab valitsev puhtus ja muud noorte perenaiste hoolsust ning püüdu väljendavad asjaolud.“

Edasisest üsna mahukast artiklist võime lugeda, et õpilaste toad kandsid erinevaid nimetusi (Loodela, Läänela, Põhjala jne). Elati 5-6 kaupa toas, milles oli lihtne mööbel (raudvoodid, lauad, toolid jne), kuid siiski koduselt sisustatud. Valitses puhtus ja kord. Loengusaalis oli uus mööbel 70-le õpilasele. Köök oli küll kitsas, kuid sellegipoolest hästi varustatud – nii näiteks oli sooja vee jaoks reservuaar, mida küttis pliit. Köögis toimetasid nais-õpilased ning valitses samuti piinlik puhtus ja kord. Köögi kõrval asus valgeks värvitud mööbliga söögituba mille ühe seina ääres paruni poolt päranduseks jäänud hiigelsuur seinakapp. Lugemistuba oli samuti ruumikas. Keset tuba asus suur laud, millel leidus suurem osa Eestis tollal ilmunud ajakirju ja ajalehti ning seinte ääres paruni raamatukapid ca 700 raamatuga, mis kokku kogutud heast tahtest ja kingitustena õpilaste ja õpetajate endi poolt, kuna raamatute hankimiseks koolil raha polnud. Keldrikorrusel asus leivakoda ja majandusruumid. Naiste käsitööruum asus teisel korrusel – üle tosina kangastelje, rida õmblusmasinaid, kerilaudu jms. Valmistati erinevaid Eesti rahvamustritega linikuid, tekke, vaipu, seeliku- ja põlleriiet jne. Meeste puutöökoda aga kõrvalhoones. Seal asus rida höövlipinke, treipink, mõned komplektid tööriistu jne. Valmistati majariistu ja muid tarbeesemeid.

Samast artiklist pärineb ka õpilasõhtu kirjeldus: „Koolijuhataja Willberg asub klaveritaha, õpilased lehitsevad noodiraamatuid ning laulud algavad, kenad laulud, mis kaasa kisuvad ja vaimustavad. Saan omalegi noodiraamatu, sest tunnen, et ei saa mitte vaiki olla. Ühislauludele järgnevad deklamatsioon, soolonumbrid jne, kuna ainuke Saaremaa esitaja rahvaülikooli õpilaste keskel refereerib „ehalkäimist“, käsitledes küsimust nii ajaloolisest kui rahva moraali seisukohast. Avinurme neiu piitsutab vabalt improviseeritud ja Avinurme murrakus ettekantud stseeni abil omanurga ebausku ja rahva kombeid, mis vaatajatele palju nalja sünnitab. Ettekanded vahelduvad  ühiste laulude ja vastavasisuliste kõnedega, kuni jõuab järg tantsuni. Sõna võttes puudutan rahvatantsude ja rahvamängude harrastamise vajadust meie rahva pidudel, tuues näitusi teistelt maadelt, kus rahvatantsud ja mängud väga moes. Kuid saanud vaid lõpetanud omad soovid, kui lahti lähevad Eesti rahvatantsud, milliseid ma polnud varem näinud. Selgub, et nendel koguni „eriteadlaste“ õpetusel Eesti rahvatantsud ja –mängud kätte õpitud. Kuid et mitte häbiga taganeda, püüan selgeks teha, et rahvariided muljet aina süvendada võiksid. Aga üürike oli siingi mu võidurõõm – ootamatult ilmuvad tantsusaali rahvariides paarid, demonstreerides lõbutsevat muistset Eestit tema täiuses.“

Virumaa Rahvaülikooli rahvatantsurühm 1930, SA Virumaa Muuseumid

Kooli õppekava oli 1927/28 õppeaastal tänapäevases mõttes üsnagi tihe.

Aine; Tunde nädalas
Usuõpetus 4
Ajalugu 4
Eesti kirjandus 4
Kirjalikud tööd ja harjutused 2
Maateadus 2
Ühiskonnaõpetus 3
Loodusteadus 2
Põllumajandus ja karjakasvatus 6
Aiatöö 2
Sisemine majapidamine ja toiduvalmistamine naisõpilastele 2
Joonistamine meesõpilastele 2
Käsitöö naisõpilastele 12
Käsitöö meesõpilastele 12
Raamatupidamine 1
Kirjavahetuse ja asjaajamise harjutused 1
Karskusõpetus 1
Laulmine 3
Võimlemine 2
Rehkendamine 3
Tervishoid 1
Vaidlused ja läbirääkimised 1

Lisaks kanti õhtuti ette kirjanike töid ning refereeriti uuemat ilukirjandust. Pühapäeviti esineti ühistel koosviibimistel ettekannete ning näidenditega. Kui sellele lisada veel ühiselust  tulenenud kohustused, võib julgelt väita, et rahvaülikoolis õppimine oli üsna intensiivne.

Virumaa Rahvaülikool, näitekursused, 1930.

1927 aastal lõpetas Virumaa Rahvaülikooli 40 õpilast. Oli ka kolm õpingute katkestajat. Õpilasi oli üle terve Eesti, esindamata maakonnad olid vaid Lääne-, Saare- ja Petserimaa. Suurema osa õpilastest moodustasid naised ja enim oli põllumeeste lapsi.

Rohkem teadlastööst huvitatud Vilbaste lahkumise järel tuli kooli juhtima Pangodist pärit Jaan Ruus, kes oli õppinud Tartu õpetajate seminaris ning täiendanud end loodusteaduste ja pedagoogika alal Peterburis ning Leipzigis. Ruus omas mitmekülgseid õpetajakogemusi erinevaist Eesti paigust ja ka välismaalt, töötades aastatel 1906-1907 ka Peterburi Eesti Jaani kiriku koolis.

Üsna hulgaliselt leidub kogu rahvaülikooli ajaloo jooksul viiteid näitekursuste korraldamise kohta. Nii näiteks kanti juba esimese aastapäeva tähistamisel ette H. Raudsepa näitemäng „Ameerika Kristus“. Huvi selle meetodi vastu on mõistetav tänu ühisele ajaloole näitemänguseltsidega. Etenduste lavastamine oli väga oluline, kuna andis õpilastele võimaluse harjutada eneseväljendust ning esinemisjulgust. Leiti, et kirjalikuks kunstiteoseks vormitud sõna tuleb nauditavaks ja mõjuvaks teha ka läbi suulise esitamise, lisada sellele miimikat, liikumist ja lavakujundust ning kasutada seda õppekasvatustöö mõjuvamaks muutmisel. Seda on kirjeldanud ka koolijuhataja Ruus oma arvukates kaastöödes ajakirjadele Vabaharidustöö ja Areng.

Rahvaülikooli tegutsemise jooksul korraldati seal ka seltsitegelaste suvekursuseid, mille käigus pöörati suurt rõhku vabaharidustöö metoodikale. Oldi kindlad, et pädevaid vabaharidusspetsialiste tuleb metoodiliselt ette valmistada ning olemasolevaid täiendada. Mõisteti selgelt kogemuste jagamise olulisust, kuid hinnati võimalust, et koolis peab säilima kogukonna nägu.

Kolmekümnendate aastate lõpuks oli kool saavutanud juba üle-Eestilise tuntuse, mille tõestuseks oli seal õppimiseks soovi avaldanud 90 noort igast Eesti maakonnast kaasa arvatud Lätist, kelledest vastu sai võtta vaid 60. Ülejäänutele ei jätkunud lihtsalt ruumi. Eespool kirjeldatud seltsitegelaste kursused olid muutunud õppekava osaks ning selle raames õpetati noortele seltskonnategevuse ajalugu, pedagoogikat, metoodikat jne.

Virumaa Rahvaülikooli hoone. 16.09.1931. Pildistas Johannes Seil.

Käisid ettevalmistused kooli viimiseks Virumaa Rahvaülikooli Seltsi alt sihtasutuseks, mille osanikena nähti ka Kunda linna ja Kunda valda.

1940 sulgesid bolševikud kooli, kuna kommunistlik ühiskond rahvaülikoolile omast kasvatussüsteemi ei tunnustanud.

1941 aasta 14. juunil küüditati kooli kauaaegne juhataja Jaan Ruus koos perekonnaga Siberisse. Sama aasta augustis süütasid Kunda ümbrusest lahkumas hävituspataljoni jõugud Kunda mõisa ja Virumaa rahvaülikooli peahoone hoolimata sellest, et tollel hoonel puudus igasugune sõjaline või poliitiline eesmärk.

Kunda mõisahoone varemed 1949. Arnold Kallase kogu Kunda Tsemendimuuseumis
Kunda mõisahoone varemed 1949. Arnold Kallase kogu Kunda Tsemendimuuseumis

Virumaa Rahvaülikooli lõpetas tema tegutsemisaastate jooksul ca 700 noort, kes kõik oma kodukandis kahtlemata „maasoola“ ülesannet täitsid.

Vilistlane Kosti Lindmann on pühendanud oma koolile järgmised read:

Me aatekodu, Rahvaülikool,

veel palju ärksaid, innustatud noori

sa võta vastu, terita ja ellu saada!

Pea säde leegi annab igal pool

ja valgus taandab pimeduse loori,

me rahvas sammub edu helget rada.

Ja rakendame, kallis Eestimaa,

töökäte jõu ning õilistatud tahte

su kauniks tulevikuks, sünnikodu pinda!

Me aatekool ja meie isamaa –

neid säilitame hinges kahte.

Laul meile võimsalt paisutagu rinda!

Kokkuvõtteks

Virumaa Rahvaülikoolil oli omaaegse Eesti haridusmaastikul väga oluline roll. Ühelt poolt andis ta üldhariduskooli lõpetanud noortele võimaluse edasi õppimiseks, teisalt kasvatas ta enesekindlaid ja objektiivsema enesehinnanguga kodanikke, kes tunnetasid iseennast ja oma aega ning omasid kogemusi löömaks kaasa kodukoha organiseeritud ühiskonna- ja kultuuritöös.

Ka tänapäeva Eesti haridusmaastikul oleks ruumi sarnaseid ideid kandvale täiskasvanuharidust andvale koolile. Koolile, mis oleks justkui omapärane sümbioos klassikalisest taidlusliikumisest, huviringitööst ja sihipärasest väärtuspõhisest kodanikukasvatusest. Olen veendunud, et dünaamiline ja kogukonna vajadustest sõltuv vabaharidus võiks praegu ühiskonnas pead tõstvat kodanikuliikumist väga oluliselt mõjutada ning kodanike aktiivsuse ning soovi enda elu enam korraldada uuele tasemele viia.